MHR=220-vanus (aastates)
Seega võiks olla 30-aastase inimese maksimaalne pulss 190, aga 60-aastasel 160. Tõsi, uurijad on väitnud, et tegelikult on sellise määratluse viga pluss-miinus 10%. Ka minul, kellel õlul juba 58 eluaastat, on maksimaalne pulss ilmselt pisut kõrgem, kui selle valemi järgi arvutatu (teoreetiliselt 162), sest olen pulsomeetril fikseerinud oluliselt kõrgemaid pulsinäitusid, näiteks Tartu maratori rattasõidu ajal. Tegelikult poleks ju raske pöörduda spordiarsti poole vastavate uuringute tegemiseks ning saada teada juba üsna täpne vastav näitaja, aga vähemalt mina pole niikaugele jõudnud (ja ega erilist vajadust ka tundnud).
Polari poolt pakutud skeemis on pulsitsoonid jagatud 5 tsooniks:
Aeroobseks treeninguks loetakse treeningut, mis toimub põhiliselt 2. ja 3. pulsitsoonis. Mõningatel lihtsamatel Polari pulsikelladel on kasutusel nn. OwnZone pulsitsoon, mida saab lihtsalt treeningu käigus määrata. See vastabki enam-vähem sellele pulsivahemikule, kus treening on aeroobne. Kui tervisesportlase eesmärgiks ongi eelkõige hea enestunde ja tervisliku seisundi saavutamine, siis enamik treeningaega "veedetaksegi" esimeses kolmes pulsitsoonis.
Veel kaks väga olulist mõistet treeningute kirjeldamises on aeroobne lävi ning anaeroobne lävi.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et eeltoodud skeem annab võimaluse täpsemalt jälgida treeningute käiku, hinnata nende intensiivsust, vältida nii ala- kui ka ületreenitust. Kui väga lihtsustatult rakendada eeltoodut jalgrattaharrastusele, siis hooaja alguses tuleks põhiliselt treenida 2. pulsitsoonis, aga edaspidi juba 3. pulsitsoonis. Aga kui soov on osaleda ka juba rattamaratonidel, siis peaks juba teatud treeninguid sooritama nii 4. kui ka 5. pulsitsoonis.
Polari poolt pakutud skeemis on pulsitsoonid jagatud 5 tsooniks:
- Tsoon - 50-60% MHR, ehk "väga kerge sporttsoon"
- Tsoon - 60-70% MHR, ehk "kerge sporttsoon"
- Tsoon - 70-80% MHR, ehk "keskmine sporttsoon"
- Tsoon - 80-90% MHR, ehk "raske sporttsoon"
- Tsoon - 90-100% MHR, ehk "maksimaalne sporttsoon"
Aeroobseks treeninguks loetakse treeningut, mis toimub põhiliselt 2. ja 3. pulsitsoonis. Mõningatel lihtsamatel Polari pulsikelladel on kasutusel nn. OwnZone pulsitsoon, mida saab lihtsalt treeningu käigus määrata. See vastabki enam-vähem sellele pulsivahemikule, kus treening on aeroobne. Kui tervisesportlase eesmärgiks ongi eelkõige hea enestunde ja tervisliku seisundi saavutamine, siis enamik treeningaega "veedetaksegi" esimeses kolmes pulsitsoonis.
Veel kaks väga olulist mõistet treeningute kirjeldamises on aeroobne lävi ning anaeroobne lävi.
- Aeroobne lävi on pulsisagedus, milleni protsessid organismis toimuvad põhiliselt aeroobselt. Ligikaudselt võiks sellele vastata 3. pulsitsooni üleminek 4. pulsitsooniks, ehk ca 80% MHR. Sellisel pulsil muutub rahulik hingamine kergeks hingelduseks.
- Anaeroobne lävi on pulsisagedus, kust alates tekib organismis juba hapnikuvõlg. Jällegi väga ligikaudselt peaks sellele vastama üleminek 4. pulsitsoonist 5. pulsitsooni, ehk 90% MHR.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et eeltoodud skeem annab võimaluse täpsemalt jälgida treeningute käiku, hinnata nende intensiivsust, vältida nii ala- kui ka ületreenitust. Kui väga lihtsustatult rakendada eeltoodut jalgrattaharrastusele, siis hooaja alguses tuleks põhiliselt treenida 2. pulsitsoonis, aga edaspidi juba 3. pulsitsoonis. Aga kui soov on osaleda ka juba rattamaratonidel, siis peaks juba teatud treeninguid sooritama nii 4. kui ka 5. pulsitsoonis.
No comments:
Post a Comment